Uue pere kujunemine

Tänapäeaval on väga paljud täiskasvanud ja lapsed olukorras, kus neile tekivad uued pereliikmed – ema või isa eelmine või praegune elukaaslane, tema lapsed, vanemad ja nii edasi. Lisaks vastamist vajavad küsimused, et kes nad meile on, kas sugulased ja kuidas neid nimetada.

Esmasabiellumine tähendab kahe perekonna liitumist; teine abielu põimib kokku kolm, neli või enam peret, kelle eelmise pere elukaar katkes. Demograaf Paul Glick’i sõnul lahutab 38% esmasabiellunutest ning lahutanutest 75% taasabiellub. Lisades siia veel need inimesed, kes taasabielluvad peale abikaasa surma, on ilmne, et see teema haarab paljusid peresid. Korduvlahutavad 44% paaridest.

Nagu me teame, ei ole keegi defineerinud pere taasmoodustamise „normaalset“ protsessi. Meie kultuuril puuduvad ka paikapandud mustrid või rituaalid, et peresid sellisel üleminekul aidata. Väljapakutud sugulusterminitel on negatiivne kõrvaltähendus – näiteks kasuema, mis omakorda suurendab perede raskusi suhete ülesehitamisel.

Meie ühiskond kubiseb romantilistest müütidest, mistõttu tundub, et korduvabiellunud perekonnad peavad end painutama „õnneliku esmasperekonna“ raamidesse, mille struktuur on aga sobimatu.

Neile pakutakse kahte vastandlikku kasupere müüti:
a) kuri muinasjuttude pilt (Tuhkatriinu, Lumivalgeke jt), kus ainuke võimalus on põgenemine
b) unistus sellest, et muututakse suureks, kenaks pereks, kus kõik laheneb muretult ning kus puuduvad lahendamata tunded ning õnnetud lõpud.

Peale esimese abielu/kooselu lõppemise valu vajatakse selgeid ja kiireid lahendusi, kuid kahjuks on võimatu saavutada „kohest lähedust“ (mida siiski oodatakse). Uusi suhteid on raske korraldada, kuna nad ei arene aeglaselt nagu esmasabiellunute puhul, vaid suhted algavad kuskilt keskelt. Korduvpered kannavad esimeste perede arme – ei vanemad, lapsed ega ka vanavanemad unusta eelnenud suhteid. Lapsed ei loobu oma kiindumusest esimesse vanemasse, vaatamata sellele, kui negatiivne suhe selle vanemaga oli või on.

Uue pere loomise protsessis on otsustav olla püsivalt tolerantne olukorra ebaselguse osas ning võimaldada üksteisele eelmise suhte tunnete läbielamiseks aega ja ruumi. Pereliikmete „võitlusväsimus“ viib mugavuse otsimise tendentsini, mille tulemuseks on tihti pseudohoolimine, mis eitab raskusi ja sellega takistab nende lahendusi.

Selle põhjuseks on enneaegne soov lõpetada ebaselgus ja valu ning uskuda, et eelmise faasiga (surma leinamine või lahutuse emotsionaalne läbitöötamine) on adekvaatselt tegeletud, mis võib olla aga ohtlik.

E. Mavis Hetherington uuris 84 esmasabiellunud ja 84 lahutatud peret (1977) ning leidis alljärgnevat:

• 70%-l lahutatud paaridest oli ühel kaasadest kõrvalsuhe, kuid ainult 15% abiellus hiljem selle inimesega;
• endise kaasa korduvabiellumisega kaasnesid depressiooni-, abituse-, viha- ja ärevustunded ning seda eriti naiste puhul. Mehi, võibolla majanduslikel põhjustel ning seetõttu, et nad on vähem emotsionaalsed, häiris eksnaise korduvabielu vähem;
• eksnaiste segipaisatud tunded aitasid tõenäoliselt kaasa finantsiliste ja/või külastusraskustega seotud perioodide pikenemisele.
• uued naised sageli kiirustasid või töötasid esimestele naistele vastu sellega, et hakkasid laste ja nende kasvatamise osas vaenulikult, võistlevalt käituma.

Teises, Estelle Duberman’i uuringus (1975) intervjueeriti 88-t korduvabiellunud paari ja leiti järgnevad seosed:

• mida kauem oli uus pere tervikuna koos olnud, seda kõrgem oli pere koostoimimise tase;
• kõikide vanemate ja laste vahelised suhted olid paremad kui korduvabiellunud paaril olid omavahel lapsed;
• kõikide vanemate ja laste vahelised suhted olid paremad kui naise esimesest abielust pärit lapsed elasid temaga koos;
• mehed, kelle lapsed jäid eksnaise juurde, ei olnud oma kasulastega nii heades suhetes kui poissmehed;
• kõikidel kasuemadel olid paremad suhted nooremate laste kui teismelistega;
• lesknaiste suhted kasulastega olid paremad kui lahutatud naistel;
• kõikidest kasupere suhetest olid kõige problemaatilisemad kasuema-kasutütre vahelised suhted;
• korduvabielu suhted olid parimad, kui laiendatud pere (ämmad-äiad jt.) abielu heaks kiitis ja seda aktsepteeris; järgnes olukord, kus laiendatud pere ei kiitnud heaks või oli negatiivne; halvim oli olukord, kus laiendatud pere lõpetas suhtlemise või oli erapooletu.

Stern’i uurimus (1978) kasuisa integreerumisest näitas, et kasuisadel läks peaaegu kaks aastat, et oma naise lastega vanemlik suhe saavutada. Kõigepealt said nad lastega sõbraks ning siis hakkasid aste-astmelt täitma aktiivse vanema rolli.

Nolan’i uurimus (1977) näitab, et lahutatud perede lapsed toimivad kõige paremini juhul kui neil säilivad rahuldavad suhted mõlema bioloogilise vanemaga.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kaasaegset perekonda iseloomustab suur avatus ja paindlikkus. Teiste sõnadega, igal ajahetkel ollakse valmis ümberformeeruma uute liikmetega koosluseks. Selline olukord nõuab suurt emotsionaalset pingutust ja oskusi, mistõttu vajame lisajõudu ja võimalusi kelleltki neid oskusi õppida.

Airi Kivi