Loovate inimeste harjumused ja loomiskirg

Loovate inimeste harjumused

Loovus pole enam ainult kirjanike, kunstnike ja muusikute pärusmaa, vaid ka inseneride, leiutajate, disainerite, analüütikute, ettevõtjate ja silmapaistvate teenindajate igapäevatöö lahutamatu osa. Geniaalsus peitub seoste nägemises ning me kõik saame olla oma ala kunstnikud.

Kuidas olla see geniaalne tegija, kelle ideed paistavad silma ja inspireerivad inimesi meie ümber? Kuidas avada enda loovpotentsiaal ning lasta enda olemusel särada?

Uurime, kuidas on tegutsenud eminentsed kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad ning ammutame nende veidratest kiiksudest ja tegudest julgust luua enda unikaalsed harjumused, mis viivad meie loomingu uuele tasemele.

Tugev sisemine tung luua

Võrdleksin vajadust heliloomise järele lehmaga, kes tahab piima anda.

Helilooja Richard Strauss

Looming on nii oluline osa elus olemise tundest, et ilma selleta ei suudaks elada. Kui nad ei saa luua, siis on nad õnnetud, kui nad töötavad, siis on nad täiesti haaratud.

Lõpetades oled üheaegselt tühi, ent samal ajal rahuldatud. Just nagu siis, kui oled äsja armatsenud kellegiga, keda armastad.

Miski ei saa Sulle haiget teha, midagi ei saa juhtuda, miski ei tähenda midagi kuni järgmise päevani, kui teed seda uuesti.

Kõige raskem osa on järgmise päeva ootamine.

Ernest Hemingway

Millistes tegevustes tunned samasugust tõmmet? Mille loomise järele Sinu hing ihaldab?

Loominguline pelgupaik töötamiseks

Töötades jätan enda keha ukse taha.

(Pablo Picasso)

Kirjanik Graham Green rentis privaat stuudio, mille aadressi ja telefoninumbrit teadis ainult tema naine. See võimaldas tal segamatult töötada. Ka helilooja Igor Stravinsky armastas luua üksilduses ja vaikuses, kus keegi teda ei kuule. Kui mõte kokku jooksis, tegi peapeal seisu, mis aitas tal “pead puhata ja aju puhastada.”

Victor Hugo andis kirjutamise ajaks kõik enda riided teenindajale ja noomis, et ta ei tohi neid tagastada enne, kui on enda päevatööga ühele poole saanud. See hoidis ta ilusti hotellitoas kirjutamas. Omapärane motivatsioonipakett.

Novellist John Cheever elas Manhattanil 9. korruse korteris. Iga hommik pani ta selga enda ainsa ülikonna, astus lifti ja sõitis koos teiste tööle minevate inimestega alla. Majast väljumise asemel suundus ta aga keldris asuvasse laoruumi, viskas seal ülikonna varna ja kirjutas enda bokserites lõunani. Ja nii 5 aastat jutti. Paistab, et ülikond aitab hästi töölainele minna, aga parim töö valmib ikkagi trussarites.

Midagi sarnast tegi ka kirjanik Orhan Pamuk, kes oli sunnitud mõned kuud ilma kontorita töötama kodust. Hommikuti jättis enda naisega hüvasti nagu läheks tööle, läks õue, kõndis paar tiiru ümber kvartali ja tuli tagasi koju nagu inimene, kes saabub kontorisse. “Ma olen alati leidnud, et magamiskoht ja kirjutamiskoht peaksid olema eraldiseisvad. Kodused rituaalid ja detailid tapavad miskipärast kujutlusvõime.”, ütles ta enda teo selgituseks.

Lisaks kohvi, veini ja shokolaadi manustamisele, hoidis Friedrich Schiller enda kirjutuslaua sahtlites mädanenud õunu, mille lõhn innustas teda luuletusi kirjutama. Ta ei pruukinud seda omal ajal teada, aga nüüdisaja neuroteadlased on avastanud, et meie haistmismeel on tugevalt seotud nende ajuosadega, mis vastutavad emotsionaalsete mälestuste talletamise ja taasesitamise eest. Just need emotsionaalsed mälestused annavad luuletusele elujõu.

“Ainus, mida ma vajan on stabiilne laud ja trükimasin” ütles Hercule Poirot´ autor Agatha Christie enda töökeskkonna nõudeid kirjeldades. Kui oled ideest tõeliselt haaratud, piisab vaid lauast ja… ei piisab ka sülearvutist.

Milline on Sinu pelgupaik, kus saad segamatult töötada enda ideede kallal?

Ideede inkubeerimise jõud: ootamatud taipamised ja inspiratsioonipuhangud

Uue kompositsiooni seeme ilmub ootamatult. Kui pinnas on soodne – see tähendab kui minul on töö tuju, ajab see seeme erakordse kiirusega juured välja, kasvatab varre, lehed ja viimaks ka õied.

Ma suudan loovat protsessi kirjeldada ainult selle metafoori kaudu. Kõige keerulisem osa on see, et seeme ilmuks ja leiaks end soodsates tingimustes. Kõik ülejäänu toimub iseenesest.

Sõnad ei suuda kirjeldada seda piiritut õndsust, mis Sind ümbritseb, kui kompositsiooni peaidee on end ilmutanud ja hakkab võtma selgeid vorme. Sa unustad kõik, Sa oled peaaegu hull, kõik Sinu sees väriseb ja vingerdab, vaevu suudad paberile kritseldada teineteise järel hargnevaid ideid.

Pjotr Iljitš Tšaikovski

Koreograaf George Balanchine tunnistas, et paljud tema parimad ideed tulid kodus triikimise ajal. Ta ärkas hommikuti enne kella 6-te, tegi poti teed, luges pisut, mängis natuke pasjanssi ja siis asus igapäevase triikimise kallale. “Teen enamus enda tööst triikimise ajal” ütles ta.

Matemaatik Henri Poincare kirjeldas üht ootamatut taipamist: “Seejärel uurisin aritmeetilisi küsimusi, ent kahjuks edutult… Tundsin, et olin ebaõnnestunud ja otsustasin minna paariks päevaks mere äärde, et enda mõtted millelegi muule viia. Ühel hommikusel jalutuskäigul tabas mind idee, mis selgitas kõik.”

Kui juhe jookseb kokku ja probleemile lahendusi ei paista, siis vaheta keskkonda, tee midagi hoopis teistsugust ja luba ideedel seni enda peas omasoodu küpseda.

Varajased ärkajad ja öökullid

Valgus on signaal, et tehing hakkab toimuma. Tuleb olla kohal enne päikesetõusu.

Kirjanik Toni Morrison

Paljud loomeinimesed armastavad ärgata vara ja töötada hommikuti, sest siis on hea vaikne (teised veel magavad ja ei sega) ning valgus on kuidagi maagiline. Aga see ei pruugi olla igaühe jaoks piisav argument, et enne koitu kark alla lükata. Näiteks leiutaja Nikola Tesla armastas töötada pimedas. Kontorisse jõudes palus ta assistendil lasta akendele kardinad ette ja tõsta need üles ainult siis, kui väljas peaks olema äikesetorm.

Psüholoog Frederik Skinner ärkas öösiti tunniks-kaheks, et teha märkmeid. Selleks kasutas ta kirjutamisalust, mille külge oli kinnitatud väike taskulamp, mis andis kirjutamiseks valgust. “Ma pole unetu, mulle meeldib see öine tund ja kasutan seda hästi ära. Ma magan üksinda.”, kommenteeris Skinner enda omapärast harjumust.

Pianist Glenn Gould armastas aga töötada öösiti. Ta ärkas keskpäeva paiku ja tegi mõned telefonikõned – suhtlemine aitas tal ennast käima tõmmata. Kusjuures need olid pigem pikad monoloogi tüüpi kõned, kus tema enamasti vatras – luges sõpradele esseesid ja raamatuid ette. Kui oleksid tema telefonikõne ajal magama jäänud, siis ta poleks seda ilmselt tähelegi pannud. Stuudiosse jõudis ta alles kella 19 paiku ning töötas seal kella 2-ni öösel. Salvestuspäevadel ta ei söönud, paastumine pidi tema meele erksaks tegema.

Millises rütmis Sinu looming kõige vahetumalt lendab? Millistel tundidel valmib parim osa loomingust?

Kas rutiin soosib loovust? Jah, kui muuta ta loominguliseks liitlaseks – rituaaliks.

Inspiratsioon on algajatele. Ülejäänud ilmuvad kohale ja hakkavad lihtsalt tööle.

Maalija ja fotograaf Chuck Close

Scott Fitzgerald kasutas sõjaväes rutiinset päevakava võimalusena produktiivselt kirjutada. Pärast sõjaväge kadus reglementeeritud rutiin ning looming avaldus puhangutena. Somerset Maugham kirjutas 92 aastaga 78 raamatut – iga hommik 3-4 tundi, 1000-1500 sõna. Tema ees oli lihtsalt tühi sein, see aitas tal keskenduda kirjutamisele.

Maalikunstnik Joan Miro järgis ranget töögraafikut, sest ei tahtnud, et miski tema tähelepanu töölt kõrvale tõmbaks. Mis kõige tähtsam – ta kartis, et ilma rutiinita võib ta langeda tagasi sügavasse depressiooni, mis vaevas teda nooruses, enne seda, kui avastas enda jaoks maalimise. Sõltuvalt asukohast kuulus tema igapäevarutiinide juurde jõuline trenn: poks, hüppenöör, Rootsi võimlemine, jooksmine või ujumine.

Jaapani kirjanik Haruki Murakami ärkas igal hommikul kell 4 ja töötas 5-6 tundi jutti. Pärastlõunal käis jooksmas, ujumas ja ajas tööasju ning kella 9-st õhtul oli voodis. “Kordus muutub oluliseks asjaks. See on hüpnoosi vorm, mille kaudu saan viia end sügavamasse meeleseisundisse“, ütles Haruki. Loomulikult mõjus selline range graafik kehvasti tema sotsiaalsele elule, ent ta ise ütles selle kohta: “Ilmselt sobib minu lugejatele iga elustiil, mille otsustan valida, kuni see muudab minu sooritust varasemast paremaks. Ja kas see mitte ei peakski olema minu peamine prioriteet novelistina – et iga minu uus töö oleks eelnevast parem?”

Kirjanik Nicholson Baker avastas, et enda keskkonna muutmine aitas kaasa tema loomingule. Kasvõi näiteks otsustad, et alates tänasest kirjutad verandas, kandes plätusid ja alustad iga päev kell neli. Seni kuni see tundub piisavalt uudne, annab see platseeboefekti kirjutamisele. Seepärast kujundas ta iga uue raamatu jaoks uusi harjumusi. Muutus keskkonnas aitas tal saada värsket energiat uue teose jaoks.

“Kui ma teen asju regulaarselt, siis ei tule kirjutamisblokki”, kirjeldas helilooja John Adams enda tööstiili suurte sümfooniate ja ooperite muusika kirjutamisel. Kirjanik William Faulkner, kelle produktiivsuse rekord oli 10 000 sõna päevas lisas:”Ma kirjutan, kui vaim mind liigutab. Vaim liigutab mind iga päev.”

Kui ikka ei tule, siis ei maksa ennast terveks päevaks kirjutuslaua taha aheldada, vaid teha mõnus jalutuskäik. Värske õhk, keskkonnavahetus ja liikumine aitavad mõtteid korrastada.

Millised rituaalid panevad Sinu loomingulised mahlad jooksma, vaimu liikuma?

Igav päevatöö ei takista loominguga tegelemast

Kirjanik ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat William Faulkner töötas ülikooli eletkrijaamas öises vahetuses superviisorina. Suhteliselt vähenõudlik töö võimaldas tal teha töö ajal väikeseid kassiuinakuid ja magada mõned tunnid hommikul pärast tööd, ent seejuures kasutada kogu pikka vaba päeva kirjutamiseks.

Kirjanik Thomas Stearns Eliot töötas Londonis Lloydsi pangas – teda rõõmustas kõrgem palk ja vähene energiakulu töötamisel. Võrreldes varasema õpetajatööga, kus päeva lõpuks enam energiat polnud, jättis pangas töötamine piisavalt palju vaba energiat, et õhtuti luuletuste kirjutamisele pühenduda.

Suutes enda energiat nutikalt jaotada, suudad tavalisele tööpäevale veel ühe loomingulise tööpäeva otsa teha. Kui Sa just õpetajana ei tööta…

Suvemajake pelgupaigana

Psühhiaater Carl Gustav Jung töötas mitmed kuud aastas Zürichi järve kaldal elektrita majakeses, kus kirjutas, maalis, mediteeris ja tegi pikki jalutuskäike mägedesse. Linnas elas Jung töönarkomaani elu, töötades pikki päevi patsientidega ja pidades seminare. “Bollingenis olen enda tõelise elu sees, olen kõige sügavamalt mina ise.”, kiitis Jung elu looduse keskel vee ja elektrita majas.

Need lihtsad tegevused teevad mehe lihtsaks. Kui keeruline on olla lihtne!

Carl Gustav Jung

Helilooja Gustav Mahler veetis enda suved Maierniggi villas, Wörthersee järve ääres Austrias. Seal oli tal eraldi loomingumajake, kus sai töötada täielikus vaikuses. Vaikus oli tema jaoks isegi nii tähtis, et hommikul ei tohtinud keegi temaga suhelda ega tema silme ette sattuda – teenindaja pani talle hommikusöögi hütti valmis ning hoolitses, et Gustavi saabumise ajaks oleks kadunud.

Ta komponeeris tunde ja enne lõunat käis järves ujumas – hüppas sisse, sulistas ja tuli välja päikese kätte kuivama. Ja nii mitu korda järjest. Pärast lõunasööki läks ta enda abikaasa Almaga pikale jalutuskäigule, mis tihti kestis 3-4 tundi. Selle käigus peatus ta tihti, et enda märkmikusse ideid kritseldada.

Ainus, mida ma elult nõuan ja ihaldan on tugev tung töötada.

Gustav Mahler

Millised on Sinu pelgupaigad, kuhu saad minna puhkama, looma ja endaga kontakti saama?

Stardi enda loominguga

Julge eksperimenteerida enda ideedega – leia endale sobivad ajad ja kohad, naudi jalutuskäike ja lase loomingul end haarata. Tunneta, mis on hea Sinu jaoks.

Ja isegi kui see loovus avaldub vaid puhanguliste lõikudena, siis usalda, et suudad olla kohal ja saad nendele puhangutele pihta.

Inspiratsioon on olemas, aga ta peab leidma Sinu töötamas.

Pablo Picasso

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga